Teated:

Arnold Ojaste 26.10.1928 - 29.04.2016 ja Osvald Saulep 07.06.1925 - 20.06.2016

 Siin:
Arnold Ojaste leinatalituse
fotoalbum.


EEML liikmed!
Vaata siia: LIIKMEMAKSUD OOTAVAD TASUMIST!

ˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇ

Pildipank: RAHVUSVAHELINE KOKKUSAAMINE LÄÄNEMAAL


ˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇ

EEML juhatuse esimees Arnold Ojaste (26.10.1928 - 29.04.2016) kaitseminister Urmas Reinsalu'le teeneteristi üle andmas, 2. oktoober 2013 Kaitseministeerium.









Neliteist aastat metsas punkris:


Relvastatud röövid, roheliseks läinud leib, ragisev raadio, haavatud NKVDlased – vennad Aksel ja Arnold Ojaste elasid metsavennaelu 14 aastat, 26. märtsist 1949 kuni 10. juulini 1963

Kuidas Aksel ja Arnold Ojaste küüditamisrongist põgenesid

Küüditamisrong oli Kaareperest läbi, kui vennad Ojasted – Aksel (23) ja Arnold (20) – vaguni akna eest lauad maha kiskusid ja teineteise järel välja ronisid.

Kõigepealt kahe vaguni vahele puhvri peale ja sealt maha.
Arnold jäi jopet pidi mingi konksu külge kinni. Rippus seal ja vaatas, kuidas Tabivere jaama veevõtulohv (vedurid võtsid toona jaamades vett) mööda sõitvatele vagunitele ohtlikult lähedal kõlgub.

«See lööb niikuinii maha,» mäletab Arnold mõtet.
Kõõlus end siis konksu küljest lahti ja hüppas.
Rong sõitis edasi Tartu poole. «Ikka täie vaardiga, 40–50 kilomeetrit tunnis, nii nagu nad sõidavad,» pakub Arnold.
Vagunisse jäi vendade ema, kaks eakamat meest ja naised-lapsed, kokku 23 inimest. (Aastaid hiljem kuulsid vennad ema käest, et nende puudumist märgati Veriojal.)
Lähedal elanud tuttavate talu lakas magasid mehed poole lõunani: «Uni oli kah hea, tead, selle asja peale.»
Õhtuhämaruses ladus peremees reele tubli sületäie heinu, saaniteki, pätsi leiba, killukese liha, kateloki, noad-kahvlid ja rongipõgenikud.
Esimese metsaöö magasid vennad Valgeraba servas kuuse varjus. Oksad-heinad all, saanitekk peal.
«Siis hakkad juba aru saama, mis see elu tähendab,» meenutab Arnold mõtet 1949. aasta lumelobjasest märtsilõpust.
Välja tulid mehed metsast 1963. aastal.
Kuidas pekitükkide abil kuulati teateid Valgest Laevast

Mida mehed metsas mõtlesid?
Arnold: «1941 oodati pärast küüditamist sõda – ja tuligi sõda ja vabastamine. Eks pääle sõda oli samamoodi. Atlandi harta järgi pidid ju kõik okupeeritud maad saama iseseisvuse tagasi, ja see mõjutas väga palju neid inimesi, kes end varjasid.
Ja Ameerika Hääl ju rääkis – me kuulsime ise: ooh, poisid, pole midagi, paari nädala pärast olete vabad!»

Raadio oli meestel metsas kaasas. Aga muidugi mitte taustaks mängimas, vaid ainult rajataguste uudiste kuulamiseks. Akud pidasid kahe nädala jagu vastu. Siis tuli teisi jälle laadimas käia.
Kuuldavusega oli isejutt.
«Segajad olid ikka peal, üksvahe kuulis päris hästi, aga siis hakkas müra järjest kõvemaks minema,» räägib Arnold.
Vähe tolku oli ka suust suhu levivatest õpetustest, kuidas segaja müra vähendada. Üks retsept käskis panna antenni otsa pekitükid.
«Eks inimene katsetab hädaga kõiki asju,» teab Arnold.
Kuidas esimesel talvel vennad 900 malepartiid mängisid

1949. aasta sügis oli vihmane. Vennad Ojasted ja nendega liitunud staažikam metsavend Rudolf Nõmmik, kah omakülamees, ehitasid novembris soo äärde punkrit. Maa peale – no vesi oli siin kõrge – kaevamisest ei tulnud midagi välja.
Sindleid varastati vaikselt lähedal asuvast saekaatrist. Sammalt andis sõrestiku vahele toppida nädala jagu, siis sai enam-vähem.
Ahi leiti küla pealt – punkriahjusid pärast sõda ikka liikus.
Siis varuti talvepuud – ikka märg oli kogu aeg, kummikuid polnud – ja taludest söögimoon. (Suvel elasidki vennad talusid mööda, Arnold käis isegi piiritusevabrikus tööl, aga talvituma ei julgenud nad kellegi juurde jääda, hävituspataljonid tegid alatasa haaranguid.)
Punkri seinaäär «istutati» tihedalt noori kuuski täis. Kahekümne sammu kauguselt võis majakesest mööda vaadata. Lähima suitsuni jäi kilomeetrit kaks.
Kui lumi maha sadas, kadusid mehed 2 x 2,5meetrisse punkrisse. Ja väljas enam eriti ei käinud – ainult asjal ja natuke ukse all ringutamas.
«Jälje tegemine oli väga ohtlik lugu,» selgitab Arnold.
Kevadeni kudus Rudolf võrku, iga päev kaks meetrit (poolteist meetrit oli lai) ja vennad mängisid malet. Lumemineku ajaks sai 900 partiid täis.
Pesid mehed kord kuus, teinekord ka kaks. Sealsamas punkris.
Talve lõpul läksid lae alla kuivama pandud leivad roheliseks, 15 pätsi tuli minema visata. Et külasse veel nina ei juletud pista, istusid mehed pudrudieedil.
«Kahest kulbitäiest tangust sai kuus-seitse kulbitäit putru,» mäletab Arnold. Seda siis söödi kaks korda päevas, jõhvikaid peoga peale. Kolm nädalat, siis läks sulaks ja sai jälle liikuma.
«Tänapäevani on pudruisu kadunud,» tõdeb Arnold.

Kuidas käib relvastatud raharööv

Sturmgewehri järel käisid vennad ööpimeduse varjus kodus. Tukk oli peidetud rukkipõhu alla.
«Saksa automaadi sain ma neljakümne neljandal, ma olin siis veel karjapoiss,» mäletab Arnold. (Saksa automaati Sturmgewehri peetakse Vene kalašnikovi eelkäijaks – R. K.)

«Vene laskemoona jäi palju maha, kastide viisi, granaate oli kah,» räägib Arnold. Tema koduküla lähedal peatus 1944. aasta suvelõpul Vene diviis, kellest vedelema jäänud padrunikastid alalhoidlikud kohalikud viljakoristamise ajal kokku korjasid. Iga päev ringi liikudes eelistasid metsavennad aga püstoleid. Arnold sai ühe talumehe käest TT.
1951. aasta augustis tõi informaator teate, et Laeva metsapunkti tuleb raha – 45 000 rubla.
«See-aeg oli see päris ilus summake,» ütleb Arnold. «Eks läksime sinna.»
(Kodukohast kaugemal liikusid metsavennad pisut vabamalt, käisid suuremates alevipoodides, taludes tööl.)
Laeva metsapunkti juures ootas palgaraha paarkümmend meest. Arnold ajas ühe omakülamehega, kes ta ära tundis, palgivirnal juttu. Ta hoidis poolteisemeetrist pikivahet – et põue pistetud püstol teisele kogemata käeulatusse ei satuks. («Suuri relvi ei olnud ühes, neid ei saa kuskile panna, paistavad välja,» selgitab Arnold.) Kaks metsavenda mängisid töölistega palli, neljas vaatas niisama pealt. (Vendade ja Nõmmikuga oli vahepeal ühinenud Ülo Ader.) Kassapidaja hilines. Kaksteist pidi kohal olema, pärast kahte alles jõudis.
Metsavennad ootasid, kuni kassiir kontorisse läks, kuni maha istus ja raha välja võttis, kuni järjekord moodustus.
«Siis – raps-raps sisse, ja: «Käed ülesse!» Nagu see asi käib ikka: nurka, näoga seina poole, kassapidajalt raha ja – tšekk üle kontrollida, palju raha sai, et asi ikka õige oleks. Ainult õnnetus oli see, et 45 000 asemel oli ainult 22 000 rubla,» räägib Arnold. «Kui me oleks teadnud, et nii vähe raha tuli, oleks järgmist kuud oodanud.»
Saadud raha jagati omavahel võrdselt. Informaator sai neli tuhat.
«Siis oli elu hoopis teine kah,» mäletab Arnold, kuidas on sirge seljaga poes ostmas käia. «Ja taludest oli kah parem toitu saada, kui sa natuke raha andsid. Siis elasid kolhoosid juba väga vaeselt. Päevapalk oli mõnelpool üks kopikas.» Raharööve vendadel rohkem ei olnud. «Ei trehvand lihtsalt näppu,» kommenteerib Arnold.
Relvastatud poerööve mäletab Arnold kokku lugeda viis-kuus. Valvurid jäid ellu. (Ader kukkus sama aasta sügisel kinni, pärast seda otsustasid vennad Ojasted ja Nõmmik lahku minna. Nõmmik kukkus kinni 53ndal, enne Stalini surma: läks naisega äia poole kohtuma, jäi sinna paariks ööks ja… küllap oli talul silm peal.)
Kuidas lasta NKVDlast (linnatingimustes)

1951. aasta sügisel käis Jõgeva operatiivgrupp punkrit piiramas. Aga õnneks oli üks metsameestest parajasti väljas ja nägi juba eemalt külalised ära. Võeti relvad ja tehti sääred. (Punkreid vahetati niikuinii iga paari aasta tagant. Ühelt poolt julgeolekukaalutlustel, teisalt – ega nad kauem vastu pidanud kah.)

Siis märkas Arnold Tartu lähedal Soojamaa külakauplusest väljudes, et üks mees jälgib teda teraselt. Et küla taga olid aga parajasti maaparandajad laagris, pidas võõras ilmselt Arnoldit üheks neist ja väntas minema. Kui ta ratta selga istus, oli näha selja peale keeratud kabuur.
«Aga temale oleks see asi kurvalt lõppenud,» on Arnold kindel.
Teil oli relv kaasas? «No nii käepärast kui olla saab!»
1951. aasta sügisel läks lahinguks.
Vennad tulid Tartusse kummikute järele. Kummikuid ei olnud. Küll oli Kastani 155 maja juurde üles seatud varitsus. Kui vennad hoonest väljusid ja raudteed ületama asusid, kargas kõrvalmajast välja kolm püstoliga meest, nurga peal olid automaaturid.
Arnold: «Nagu nad välja tulid, siis kohe – kõmm!»
Arnoldil olid püksivärvli vahele tehtud eraldi tasku tuki jaoks. Linnas oli kikas kah üleval. «Üks jooksis järele ja sellele ma kõmmutasin,» räägib Arnold. «Viskad relsi vahele pikali, keerad selili ja põrutad kohe uuesti.» NKVDlane pääses haavatasaamisega üksnes tänu sellele, et Arnoldil oli ühe kamraadiga koos TT-sid puhastades toruosad vahetusse läinud ja talle oli sattunud ebatäpne raud. «Läks hästi – kui ma oleks ta maha kõmmutanud, ega siis poleks pääsu olnud,» on Arnold tagantjärele õnnelik, et veresüüst pääses.

Vend Aksel ei saanud püstolit kohe kätte – «Ma ei tea, kus ta, kurat, seda endal tagavaraks hoidis» – ning jõudis enne vastutule avamist pihta saada: kolm korda paremasse kätte, üks kuul lendas läbi rinnalihase. (Akslil polnud see esimene kord haavata saada – 1943 Saksa sõjaväkke mopitud mehena sai ta Narva rindel haavata.) Aksli vastutule tagajärjel vajus üks julgeolekutöötaja istuma. Tagaajamine vaibus. Vennad tormasid teine teisele poole. Arnold pani teraviljasalvede poole. Öö oli rõugu all.
Järgmisel hommikul leidis Arnold Aksli ühest korterist üles ja viis taksoga Narva maanteelt välja Maarja-Magdaleena poole. Taksojuht ei pidanud linna tagasi jõudes suud ja juhatas kätte teeristi, kuhu metsavennad oli viinud, aga kätte mehi ei saadud.
Vendadel õnnestus pääseda ka Stalini surma aegu korraldatud suuroperatsioonisilmusest. Keegi ei tea tänini, miks vaid see majapidamine, kus nad end peitsid, läbi otsimata jäeti. Teisi ümberkaudseid talusid tuuseldati põhjalikult – sauna räästa alt oli binokliga näha.
NKVD agent Kasemaa ujus vahepeal meeste külje alla ja lubas, et lennuk tuleb järele. Hiljem arhiivimaterjale uurides selgus, et Kasemaa pidi Ojaste vennad Neptun 22ga mürgitama. Aga enne jõudsid vennad tema vaateväljast kaduda.
Kuidas vennad Ojasted relvad maha matsid

1956.–1963. aastani toimunust Arnold ei räägi. Laeval oli punker 1956. aastani, möönab ta. Lisab aga kohe: «Vahepealsetest aastatest… ei mäleta ma midagi.»

Mida see tähendab?
«Ei mäleta, nagu öeldakse.»
Elasite vaikselt punkrielu ja käisite vahepeal poode  röövimas?
«Poeröövimist siis enam ei olnud.»
Kuuekümnendail, kui ema  Siberist ja vend Osvald vangist tagasi, hakati Ojasteid metsast välja kutsuma. (Vend Osvald suunati Tartu julgeolekumaja remontima – et oleks silma all).
«Me ise tahtsime kah metsast välja tulla,» räägib Arnold.
Vendade Aksli ja Arnoldi kätte vahendati viimaks dokument: teile on antud legaliseerumise võimalus. Vabatahtlikul ilmumisel Nõukogude organitesse kindlustatakse teile puutumatus ja kohtulikule vastutusele teid ei võeta. Hilisemad töökohad ja muud tingimused – NSV Liidu kodanike õiguste järgi.
«Ja siis olid pitsatid alla ja nii ja naa,» meenutab Arnold.
Ja te uskusite seda paberit?
«Midagi tuleb ju uskuda! Ega täit usku muidugi ei olnud.»
Ja nii läkski? Vangis te ei istunud?
«Ei!»
Ülekuulamised ikka olid?
«Ei. Eks nad passisid pärast hiljem peale, aga see oli väike asi. Nii nagu lubasid, nii oli. Tavaliselt see asi ei jäänud niimoodi. Eriti nendega, kes pärast sõda välja tulid.»
Kuhu te relvad panite?
«Relvad tõime Vanemuisesse julgeolekumajja laua peale.»
Mis te siis vennaga kahe peale sinna lauale ladusite?
«Kaks Saksa automaati, ühe parabellumi ja ühe Vene TT. Koos teatud arvu padrunitega.»
Mis metsa jäi?
«Midagi ikka jäi järele.»
On siiani alles?
«Ei tea, ei ole vaadanud.»
Lähme ja vaatame. Kohta mäletate?
«Ei, ma ei mäleta sest midagi.»
Andke andeks, aga ma julgen pakkuda, et te luiskate praegu.
«Vana pea on selline, et ei pea ju kõike meeles. Vahel jälle tuleb meelde. Arst kah ütleb, et tükati võib tulla…»

Vennad tulid metsast välja (Osvald sõitis taksoga vastu) 10. juulil 1963.

Peale relvade ja padrunite on kuskil Jõgevamaa või Tartumaa metsades veel ka kahe ja poole liitrine kiluplasku rasvaga. (Rasva sees hoidsid metsavennad liha – ei lähe nii kergesti raisku.)
Praegu pensionipõlve pidavad Aksel ja Arnold olid pärast väljatulekut isoleerijad.
Veebruaris 1998 autasustas president Lennart Meri Aksel ja Arnold Ojastet kui sõjaliste teenetega vabadusvõitlejaid Kotkaristi V klassi ordeniga.

Metsavend võitleb okupeeriva võõrvõimu vastu salastatuna vaenlase tagalas Eesti pinnal

Metsavend on see, kes võitleb Eestit okupeeriva võõrvõimu vastu salastatuna vaenlase tagalas Eesti pinnal. Metsavendi oli pärast sõda tõenäoliselt umbes 30 000. Ühel ajal tegutses metsades kuni 15 000 meest ja naist.
Suurim metsavendade organisatsioon oli Relvastatud Võitluse Liit, mis tegutses 1945.–1949. aastani. RVLi tähtsamad juhid langesid 1949. aasta suvel. Viimane vabadusse jäänud RVLi liige Johannes Lillenurm suri Läänemaal metsavennana 1980. aastal.
Suuremad lahingud metsavendade ja julgeolekuüksuste vahel lõppesid Eestis 1953. aastal. Üksikuid lahinguid peeti veel 1957. aastani. Lahingutes langes umbes 2000 metsavenda, vangilaagrites hukkus teist samapalju.

Viimased elusalt kätte saadud tegutsenud metsavennad arreteeriti 1967. aasta suvel Võrumaal. Need olid Hugo ja Aksel Mõttus.

~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~  ~~

Urmas Reinsalu poliitiline avaldus seoses rahvusvahelise julgeoleku olukorraga

Lahkuva kaitseministrina otsustasin Riigikogu ees esineda poliitilise avaldusega, et peatuda viimastel aastatel kaitsevaldkonnas tehtul, aga ka eesseisvatel väljakutsetel ja eesmärkidel, ütles kaitseminister Urmas Reinsalu eile riigikogus peetud kõnes.

 
Foto: Kaitseminister Urmas Reinsalu kõneleb kontsert-tänujumalateenistusel "Vaba Eesti Päev" Eesti Sõjameeste mälestuskirikus Toris, 31.08.2013. 

 

Sellised avaldused, nagu te hästi teate, pole tavapärased. Kuid tavapärane pole ka neil nädalatel ja ilmselt eelseisvatel kuudel ja aastatel Eestit ümbritsev julgeolekukeskkond. Kuigi Eesti enda sõjalise kaitse arendamine toimub pikaajaliste plaanide järgselt, mille aluseks on erakondadevaheline konsensus põhilistes riigikaitselistes küsimustes, on meie lähinaabruses toimuv kriis mõjutanud kardinaalselt kogu Euroopa julgeolekut, seda eriti Venemaaga piirnevate riikide jaoks.

Tänasel päeval pole pakilisemat küsimust Eesti riigi jaoks kui julgeolek. Nagu teate, täitub meil nei päevil 10 aasta NATO liikmelisusest. Eesti kaitsevõime on selle ajaga palju muutunud, aga muutunud on allianss ise. Kuigi kriitikuid ja skeptikuid leidub rohkelt, olen veendunud, et tänane NATO on sõjaliselt tugevam kümnenditagusest. Tõsi, kaitsekulude olukord Euroopas tervikuna valmistab muret ja see on mitme liitlase puhul ikka veel majanduskriisist alguse saanud langustrendis.

Kuid tänane NATO on reaalselt kokku harjutanud, sõjaliselt karastunud ja kogenud organisatsioon. Alates Venemaa agressioonist Gruusia vastu 2008. aastal pole meil Brüsselis ega liitlaste juures vaja enam pidevalt müügimehena kollektiivkaitse tähtsust jutlustada. Põhja-Atlandi leppe artikkel viiest lähtuv kollektiivkaitse on saanud iseenesestmõistetavaks ka pärast külma sõda ja sellest on taaskord saanud NATO põhiülesanne.

Viimastel nädalatel on mitmed läänepoliitikud mulle kinnitanud, et saame alles nüüd aru, et teil oli kõik need aastad, kui me pidasime teid paniköörideks, tegelikult õigus. Kui Gruusia sõda oli enamiku läänemaailma jaoks ebameeldiv äratuskell, siis Ukrainas toimuv pole muud kui tuletõrjealarm või geopoliitiline maavärin.

Rahvusvaheline kogukond pandi ootamatult fakti ette, et 21. sajandi Euroopas käivadki asjad nii, et üks naaber tungib oma sõjaväega teise riiki ja korraldab seal n-ö referendumi ja annekteerib endale meelepärase territooriumi, ilma igasuguse rahvusvahelise õiguse või moraalse katteta.

Eesti riik peab tegema rahvusvaheliselt kõik, et ülbitsemine saaks vastuse ja kuritegu karistuse. Ilmselt leidub ka meil küünikuid, kes küsivad, et miks Lõuna-Osseetias, Abhaasias, Krimmis ja Ida-Ukrainas toimuv üleüldse Eesti jaoks korda läheb? Aga ma loodan, et valdav enamik inimesi mõistab, et kui selline käitumine kujuneb aktsepteeritud normiks rahvusvahelistes suhetes, siis ei saa unerahu olla mitte ühegi sellise agressorriigi naabril ja mitte ainult naabril.

Kuna Venemaa kodanikke elab absoluutselt kõikides Euroopa riikides, siis lähtuvalt Moskva retoorikast võiks Krimmi-laadne stsenaarium taaslavastamisele tulla ükskõik kus. Küll vajaduse korral ka näitlejaid, lavakunstnikke ja kostüüme leiab. Ning arvestades Kremli senist stoilist reaktsiooni lääne hoiatustele, ei saa taolisi referendumeid enam tulevikus pidada täiesti välistatuks.

Vastupidi, sellest võib kujuneda uus muster. Lugege vaid Venemaa presidendi eilset kõnet, kus ta selgitab oma teoviisi õõvastavaid motiive. Samas ma kinnitan kõigile ja ma rõhutan seda veel kord: Eesti Vabariik ei pea tundma hirmu.

Me oleme hästi kaitstud, paremini kui kunagi varem. Kuid Venemaa käitumine peab kaasa tooma põhimõttelise muutuse sellest, kuidas me ise oma julgeolekut näeme ja kuidas sellesse panustame ja meie enda kõrval peab seda tegema terve demokraatlik läänemaailm.

Ootamatult, kuid vääramatult elamegi uues julgeolekukeskkonnas. Küsigem endilt, kuidas selles rahvusvahelist õigust jalge alla tallavas keskkonnas endaks ja sõltumatuks jääda. Mida peame tegema endistviisi ja mida ümber mõtlema või muutma.

Esiteks tahan ma toonitada, et minu hinnangul on Eesti riik halvenenud julgeoleku olukorraks siseriiklikult valmistanud. Markeerin järgnevalt märksõnadega peamised arengusuunad ja teemad, mis on meie sõjalist riigikaitset viimastel aastatel iseloomustanud. Esiteks, meie kehtiva sõjalise riigikaitse arengukava juhtpõhimõtteks on piiratud ressursside tingimustes luua võimalikult tõhus toimiv ja tõsiseltvõetav kaitsevägi. Oleme tõsiselt analüüsinud Vene-Gruusia sõja järelmeid. Kaasaegne sõda on kiire, konflikt võib esile kerkida ootamatult ja vastane ei anna pikka aega valmistumiseks. Sellest eeldusest lähtudes oleme oma kaitseväge reforminud, oleme jõudsalt liikunud paberarmeelt reaalselt kasutatavale ja võimalikult hästi varustatud kaitseväele. Meil puudub luksus aina planeerida ja ehitada, arendada unelmategagi, mis võib olla valmis 20 aasta pärast. Meil on vaja kaitseväge, mis on kohe kasutatav.

Teiseks, oleme vastu võtnud otsuseid bürokraatia vähendamiseks kaitseväes ning keskendunud kaitseväe tegeliku kaitsevõime kasvatamisele. Meie selge eesmärk on täielikult varustatud ja relvastatud kiirreageerimisstruktuur. Oleme otsustanud rajada tänapäevased väljaõppetingimused juba olemasoleva taristu põhjal. Oleme vähendanud staape ning ühtlustanud sõja- ja rahuaegseid juhtimisahelaid. Kolmandaks, Venemaa agressioon Ukrainas, sealhulgas suuremahuliselt planeerimata õppused meie idapiiri taga, tõestavad luure ja eelhoiatusvõime prioriteetsust. See valdkond peab jääma esmatähtsaks ka tulevikus. Kiirelt on küpsemas meie erioperatsioonide võime. Mahukamatest ja olulisematest hangetest mainin veel jalaväe lahingmasinaid, liikursuurtükke ja tankitõrjet, töö nende hangetega on käimas. Ämari lennuväli on valmis vastu võtma ja opereerima liitlaste lennukeid, me ei saa rääkida kaitsevõimest ilma vabatahtlikkuse kaitse tahteta. Kõigi näitajate järgi on Eestis arvestatav ning eriliselt teeb rõõmu noorte teotahe.

Kutsun kõiki kodanikke üles liituma Kaitseliiduga, aga samuti ühiskondlikult tänu avaldama Eesti välisoperatsioonidel teeninud veteranidele.

Ma olen uhke selle üle, et meie ühiskond pole muutunud halvas mõttes euroopalikuks heaoluühiskonnaks, mida iseloomustab moraalne maha relvastumine ja julgeoleku enesestmõistetavaks pidamine. Esmaspäeval kinnitasin ma uue kava, et kaasata vabatahtlikke rohkem Eesti riigikaitsesse. Kõigil inimestel peab vastavalt oma huvidele ja võimetele olema võimalik oma panus anda.

Palju on tehtud, kuid uus reaalsus nõuab meilt rohkem. Esiteks, Eesti riik ei tohi sõjalise või muu kriisi tingimustes lakata funktsioneerimast. Me peame sisuga täitma riigikaitse laia käsitluse. Esmakordselt võttis valitsus läinud kuul vastu riigikaitse laiapindse arengukava. Sõjaline kaitse on riigikaitse peamisi sambaid, kuid mitte ainus.

Pea kõigil ministeeriumidel on kohustus mõelda riigikaitselistest vajadustest lähtuvalt ning ministeeriumide üleselt Riigikantseleis peab hakkama toimima riigikaitse koordinatsioonifunktsioon. Selleks tuleb läbi mõelda seadusandlik raamistik. Kaitseministeeriumis käib töö riigikaitseseadusega, mis peaks ilmavalgust nägema käesoleva aasta lõpuks. Samuti vajab uuendamist kehtiv, nelja aasta tagune riigikaitsestrateegia.

Sõjalise kaitsevõime seisukohalt ei ole küsimus täna vaid 2% kui numbris. Küsimus on selles, et vajame senisest kiiremas tempos oma iseseisva sõjalise kaitsevõime väljaarendamist. Me vajame reaalse kaitsevõime rakendamise huvides kahte brigaadi. Ühe brigaadi tegutsemisvõime saavutame aasta perspektiivis.

Praeguse rahastamistasemega on teise brigaadi täielik relvastamine ja varustamine ette nähtud peale 2018. aastat. Peame tegema pingutuse saavutada see varustatuse tase varem, koos esimese brigaadi täieliku soomusmanöövervõimega varustamisega. Mul on hea meel parlamendile teatada, et meie läbirääkimised Hollandi Kuningriigi kaitseministeeriumiga lubavad juba sel aastal sõlmida sellekohase lepingu, nii et Eesti saab endale järgmisel aastal esimesed jalaväelahingmasinad.

Kõike seda arvestades kutsun parlamendis esindatud erakondi üles arutama ja sõlmima parteide ülese rahvusliku kaitse kokkuleppe, mille eesmärgiks oleks saata Eesti ühiskonnale ning meie avalikule ja erasektorile selge signaal kaitsevaldkonna tähtsusest, aga samuti leppida kokku lähiaastate põhilistes eesmärkides, lähtudes muutunud, põhimõtteliselt muutunud julgeoleku olukorrast.

Head kohalviibijad! Tahaksin veel kord tulla tagasi rahvusvahelise mõõtme juurde. Septembris toimub Walesis NATO tippkohtumine. Meie huvi on, et tippkohtumise keskne sõnum oleks see, et NATO põhiülesanne on muutunud oludes kollektiivkaitse. See tuleb sisustada konkreetse tegevusega, selleks, et NATO säilitaks pärast Afganistani operatsiooni koostegutsemisvõime suuremahuliste sõjaliste operatsioonide tarbeks kollektiivkaitse huvides.

Selleks on ennekõike vajalikud liitlassuhted Põhja-Ameerika ja Euroopa vahel. Ja selleks on vajalik tõsiseltvõetav Euroopa panus ühisesse kaitsesse ja mitte pidev Ameerikale lootma jäämine. Ja selleks on vajalik ka kiire, tark ja sihikindel tegutsemine kollektiivkaitse tugevdamise nimel.

Eesti pakkus esimese riigina Euroopas NATO-le välja konkreetsed ettepanekud alliansi heidutusvõime suurendamiseks. Suurem arv õhuturbelennukeid Balti regioonis on selle esimene tulemus. Ühendriigid saatsid oma lennukid meie regiooni vaid mõned päevad pärast palvet. Oma otsusest saata oma sõjalennukid teatas esmaspäeval ka Suurbritannia valitsus.

Olen kahe aasta jooksul ise näinud, kuulnud ja mõistnud, milline on Eesti rahvusvaheline julgeoleku kuvand. See pole ääremaa kuvand, vaid tõsiselt võetava liitlase oma – riigi oma, kes teeb, mida ütleb ning kes ei lase liugu teiste najal. Sisul põhinev kuvand on väikeriigi suurimaid valuutasid.

Siinset kõnet ette valmistades meenus mulle, kuidas ironiseeriti paari kuu eest minu Ühendriikides väljaöeldud mõtte kallal, et me igatseme Euroopast lahkunud Ühendriikide tanke ja vajame Eestis liitlaste sõjalist kohalolekut.

Mul on hea meel öelda, et mõned nädalad tagasi tõid Ühendriigid Euroopasse 30 tanki tagasi. Ja debatid, mis praegu Washingtoni koridorides käivad, annavad tunnistust palju rohkemast kui Ühendriikide valmisolek toetada Euroopat vaid ühe tankipataljoniga.

Euroopa julgeolek on tänase päeva seisuga Ühendriikide otsustajate mõttelistel kaartidel tagasi ja see on üks kesksemaid meie julgeoleku tagatisi. Me peame töötama selle nimel, et see ka nii jääks. Eilne Varssavis antud Ühendriikide asepresident Joe Bideni teade, et Ühendriigid on valmis kaaluma roteeruvate väeüksuste toomist meie regiooni, on äärmiselt tähtis ja teretulnud signaal.

Mul on hea meel teatada, et eile saavutasin põhimõttelise kokkuleppe Poola kaitseministriga selleks, et lähitulevikus osaleksid Eesti õppustel Poola õhutõrjeüksused. Meil on julgeolekudefitsiit ja seda tuleb kompenseerida kiiresti ja mõjusalt.

Me vajame liitlaste kohalolekut ja me peame siin regioonis näitama üles valmisolekut ise rohkem panustada. Palju enam peame muutunud oludes julgeoleku vallas koostööd tegema Põhjala-Balti regioonis. Balti koostöö toimib tõusude ja mõõnadega.

Regulaarselt kohtume ka Põhjala riikidega, tihti ka koos Balti ja Põhjala riigid, kuid nii kaua, kuni Soome ja Rootsi ei kuulu NATO-sse, on täiemahuline regionaalse koostöö potentsiaal saavutamata. Kogu regiooni julgeoleku huvides on Rootsi ja Soome liikmelisus NATO-s. Muutunud julgeolekusituatsioon näitab, et taolises kriisis, nagu praegu, pealtvaatajaks jääda on ülimalt ohtlik. NATO artikkel 5 rakendub vaid NATO territooriumil.

Teiseks tõsiseks ja pärssivaks teguriks on Läti ja Leedu madalad kaitsekulu. Ja see ei tohi olla ettekääne meile, vaid see on probleem, mitte vabandus. Kirjutasin täna kirja oma Läti ja Leedu kolleegidele palvega kaaluda tõsiselt kaitsekulude tõstmist. Mõistagi on see nende riikide sisepoliitilise otsustamise koht, kuid paratamatult võetakse meid kolme tihti ühe regioonina, nii ka NATO kaitseplaanides. Meil on sarnased väljakutsed, mistõttu peaksid vastused väljakutsetele olema võrreldavad ja mitte kordades erinevad.

Täna, homme ja nähtavas tulevikus peame tegema kõik, et Ukraina kriis võimalikult rahumeelse lahenduse ja Venemaa käitumine rahvusvahelisel areenil adekvaatse vastuse saaks. Peame ausalt tunnistama, et tänane vastus läänemaailma poolt on olnud ebapiisav ja kriis on eskaleerunud. Läänemaailm ei sanktsioneerinud Gruusia agressiooni järel piisavalt Venemaad ja see julgustas agressiooni kordama.

Kui praegu lääne survel ei suudeta agressorit sundida taanduma, siis jääb Euroopa julgeolekukriis kestma. Rahvusvahelise kogukonna võime kaitsta oma väärtusi on otsene Eesti julgeoleku huvi. Täna on väärtuspoliitika ja huvipoliitika Eesti Vabariigi jaoks 100% kattuvad mõisted.

Meie ühiskond peab olema tugev. Ma tahan siiralt tunnustada selles kriisis Ukraina rahva südikust. Nad pole allunud massiivsele infosõjale ega provokatsioonidele. Ja ühiskonna sidusus kriisisituatsioonis on kõige otsustavama kaaluga.

Peame õiges kontekstis ka Eestis mõtestama Venemaa agressiooni käekirja: esiteks, sisemise kriisi pinnalt tekitada riikidevaheline kriis, mis läheb üle jõudu kasutavaks julgeolekukriisiks. Ja see on meie jaoks reaalsus, millest peame tegema määravaid järeldusi ka Eesti sisejulgeoleku vallas. Kuid kõige aluseks on ühiskonna sidusus. Ja seega teeb agressor katse esmalt rahva kokkuhoidmistunne hävitada.

Psühholoogiline kaitse, üksteise märkamine ja kokkukuuluvustunne on vundament meie julgeolekule. Kordan oma kõne alul toodud mõtet: me ei pea tundma hirmu.

Ainus, mida peame kartma, on hirm ise. Me peame muutunud oludes oma tegevusi kiretult muutma, seades keskmesse julgeoleku. Ja maailm on täna ohtlikum, kui ta oli sõna otseses mõttes eile. Kuid me pole selles maailmas üksi ja me ei istu käed rüpes.

Austatud Riigikogu! Ma tänan teid asise koostöö eest kaitseministri ametis! Aitäh teile!

Urmas Reinsalu,
Riigikogus 19. märtsil

 ˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇˇ
 Reinsalu: kõik saavad panustada Eesti julgeolekusse, astudes kaitseliitu

Kaitseliidu koduleht: ASTU KAITSELIITU!

Kaitseminister Urmas Reinsalu ütles, et Venemaa surve Ukrainale kõneleb ilmekalt vajadusest kaasata riigikaitsesse kõiki Eesti kodanikke ja kutsus üles andma oma vabatahtlikku panust, astudes kaitseliitu.

„Ukraina kriis näitab, et arusaam, justkui riigi kaitsmine saaks olla vaid professionaalsete kaitseväelaste mure, on iganenud,“ ütles Reinsalu. „Tänapäeva kriisis pannakse proovile kogu ühiskond.“
Reinsalu sõnul vajab Eesti laiapindne riigikaitse kõigi, ka nende inimeste, kes mingil põhjusel ei taha või ei saa relva kanda, panust. „Kutsun kõiki eestimaalasi üles astuma kaitseliitu, sest just kaitseliidu kaudu saab igaüks anda oma panuse selleks, et Eesti oleks homme paremini kaitstud kui täna.“
Kaitseministri sõnul saab kaitseliidu tegevliikmeks või toetajaliikmeks astuda igaüks ja selleks ei pea olema sõjandusalast väljaõpet, ega varasemat kogemust või teadmisi militaarvaldkonnast. „Kaitseliit ei ole pelgalt sõjaline organisatsioon, vaid laiemalt vabatahtlikke koondav jõud, mida saab toetada ka oma teadmiste või rahaga.“
Reinsalu sõnul on kaitseministeerium töötanud välja laiapindse tegevuskava neile, kes tahavad panustada laiapindsesse riigikaitsesse vabatahtlikult. Ühe võimalusena pakub kava välja kaitseliidu juurde erialapõhiste gruppide loomise, kus inimesed saavad kasutada oma erialaseid teadmisi riigikaitse hüvanguks.

Varem on sama tegutsemismudelit kasutanud vabatahtlikke IT-eksperte koondav kaitseliidu küberkaitseüksus, kuid tegevuskava järgi võiksid samasugused sektsioonid olla ka juristidel, kommunikatsiooniekspertidel, logistikutel ja teistel.
Vabatahtlike kaasamise tegevuskava näeb ette ka meetmed, kuidas vabatahtliku riigikaitsesse panustamise kohta paremini teavet jagada. Et väärtustada vabatahtlike panust ja teha seda ühiskonnas nähtavamaks, hakatakse välja andma aasta parima ajateenija ja aasta parima vabatahtliku teo auhinda.
Samuti näeb kava ette vajaduse luua projektipõhiseid kaasumisvõimalusi riigikaitses osalemiseks.


Kehtiv riigikaitse kümneaastane arengukava näeb ette kaitseliidu liikmeskonna kasvatamise 30 000 liikmeni aastaks 2022.